Intervjuu analüüs bakalaureusekraadi lõpetanud Jelizaveta Salnikova, bakalaureant Enri Gregor Riimu ja bakalaureant Herta Hormiga
Intervjueeritavate ootused ja lootused ülikooli astumisel olid üldjaos sarnased. Eeldati, et õppimine on ajamahukas ning kohati ka keeruline. Kõikide intervjueeritavate puhul oli sarnaseks lootus kohtuda uute ja huvitavate inimestega ning leida mõttekaaslaseid. Samuti olid sarnased intervjueeritavate hirmud - õppekoormuse maht, õpiharjumuste loomine, toimetulek uues keskkonnas. Intervjueeritavad hindasid oma eriala valikut õigeks ning olid sellega igati rahul. Hea on tõdeda, et nad jõudsid endale südamelähedase erialani ise ning ilma teiste mõjutusteta.
Peamine raskus ülikoolis õppimisel on aja planeerimise oskus. Kõigil kolmel intervjueeritaval tuli seda oluliselt harjutada. Samuti soovitati end ümbritseda toetavate inimestega, kellega koos oleks raskusi lihtsam ületada. Ühtsuses peitub jõud, nagu öeldakse. Lisaks toodi välja, et õpingute ajal on oluline leida ka aega iseendale ja oma hobidele, et koormust ja stressi mingil moel leevendada.
Kursusekaaslaste kohta oli kõikidel intervjueeritavatel öelda vaid häid sõnu. Õpingute jooksul on leitud palju sõpru ja mõttekaaslaseid, kellega ka edasises elus suhelda soovitakse. Gümnaasiumis ja ülikoolis õppimise erisusena toodi välja süsteemide erinevus, mis tähendab, et kõrgkoolis tuleb oma töödega peamiselt iseseisvalt ning õpetaja igapäevase toetuseta hakkama saada. Samuti öeldi, et ülikoolis õppimine oli motiveerivam ning eesmärgile orienteeritum, sest õpiti midagi, mis pakkus ka päriselt huvi.
Hinnang õppejõududele oli pigem positiivne. Enim kasutati õppejõudude iseloomustamiseks sõnu toetav, abivalmis, vastutulelik. Sellegipoolest mainiti, et mitmed õppejõud ei arvestanud sageli õpilaste muude kohustustega nagu eraelu ja töökoht. Õppimist ja vaba aega ei hinnatud tasakaalustatuks. Suure õppekoormuse tõttu ei olnud võimalik leida piisavalt aega lõõgastumiseks ja lemmiktegevustega tegelemiseks. Vastukaaluks sellele leidis üks vastaja, et temal oli just üllatavalt palju vaba aega ning koolitööde pärast ei jäänud muu elu elamata.
Ülikooli astumiseks parima aja osas oldi erinevatel arvamustel. Üks vastanutest pidas õigeks jätkata õpinguid kohe peale gümnaasiumit, mil õpiharjumus veel värske. Kuid teised soovitasid kõigepealt jõuda endas selgusele ning siis teadlikumana õppima asuda.
Ükski meie intervjueeritav ei välistanud asjaolu, et võiksid tulevikus õpinguid, kas magistritasemel või mõnel teisel erialal jätkata. Üks neist tõi lausa välja, et pärast ülikooli lõpetamist ja tööle asumist, jäi elu justkui seisma, sest just õppimine hoiab inimest pidevas arengus.
Ülikooli astujale soovitasid intervjueeritavad osaleda avatud uste päevadel, et esmalt koolikeskkonnaga tutvuda. Ka soovitati kuulata oma südant ning asuda õppima alles siis, kui tuntakse, et aeg on õige. Samuti soovitati luua toetavaid sõprussuhteid nii oma kursuselt kui ka vanematelt astmetelt, et koolitööde tegemisel tuge saada ning õpinguid üldiselt veelgi meeldivamaks muuta.
Autorid: Grete Klomann, Piret Piirsoo, Oliver Labi, Anastassia Kameneva, Viktoria Lupina
Intervjuu analüüs magistrant Maria Kuntsi, bakalaureant Alfred Elliku ja bakalaureant Karol Ahjaga
ELU projekti „Kes kardab ülikooli?“ grupp number 2 viis läbi intervjuu Tallinna Ülikooli kolme üliõpilasega. Intervjuu eesmärgiks oli saada teadmisi üliõpilaste kunagiste ootuste, lootuste ja hirmude kohta seoses uute õpingute alustamisega kõrgkoolis.
Intervjuudes osalenud isikud on kõik erinevad ja omanäolised.
Alfred Elliku, 22.a., Tallinna Ülikooli integreeritud loodusteaduste geograafia suunal õppiv tudeng.
Mina olen Maria Kunts, magistrant ja seega õpin juba neljandat aastat ajalugu.
Karol Ahja, 43a, kliimaseadmete ja päikeseparkide müügi ning paigalduse ettevõttes müügikonsultant. Õpib Tallinna Ülikoolis kolmandal kursusel andragoogikat.
Õpinguid ülikoolis alustati erinevatel põhjustel, milleks olid näiteks tagavaraplaan, kõrghariduse omandamine või juhuslik valik.
Ülikoolis alustasin õpinguid, sest tundsin, et mul on vaja plaan b-d…
Peamine põhjus oli kõrgharidus.
See oli täiesti juhuslik valik, mis osutus lõpuks täiesti õigeks…
Ülikooli lõpuks toimusid muudatused iseendas.
Õppe jooksul hakkasin rohkem lootma enda peale.
Või üldse mitte.
Ootused ja lootused olid palju kõrgemad kui tegelikkus.
Suuri muutusi ei olegi toimunud.
Hirmud on muutunud või sootuks kadunud, kas siis tänu enda kasvamisele või heale keskkonnale.
Praeguseks on hirmud muutunud, sest ma olen ise otsinud inimesi ja olen ka üliõpilasnõukogus ehk leidsin oma seltskonna ülikoolis.
Kahtlemata vähem, sest eduelamus ju kinnitab seda, et antud ettevõtmine (õpingud) on õnnestumine.
Hirmud ei olnud põhjendatud: see oli pigem esmakursuslase loomulik ja normaalne pabistamine.
Kaks kolmest intervjueeritavast tundsid, et ebaõnnestumine kui selline ei ole variant või et vead ei ole automaatselt läbikukkumine.
Ebaõnnestumisi on olnud, näiteks suhete loomise tasandil või aine kordamise tasandil, aga ma ei pea neid läbikukkumiseks.
Sellele küsimusele ei saagi justkui vastata, sest millised ebaõnnestumised? Pole varianti, et miski jääb tegemata.
Kolmanda intervjueeritava puhul oli juttu pigem takistustest, millega kokku on puutunud.
Tegelikult oli füüsilisi takistusi märksa vähem võrreldes psühholoogilistega.
Takistused kadusid, kui hakkasin inimestega rohkem rääkima.
Ülikoolis käimisel oli peamiseks motivaatoriks kohusetunne, tutvused ja väärikus.
Iga aastaga tuleb esmakursuslasi juurde see tähendab, et uusi tutvusi tekib.
Võimalik, et täitsa tavaline kohusetunne. Samas ka väärikuse säilitamine.
Stressirohketel aegadel vaadati üle oma prioriteedid ja räägiti teistega, et koormat kergendada.
Ehk stressi rohkel ajal ma võtan millegi arvelt, et lõpetada või ära teha vajalikud tegevused.
Tegin seda, mis töötas ka paljudel teistel kursusekaaslastel – ventileerisin.
Õppisin, et abi võib küsida ja see on täiesti normaalne…
Peale ülikooli lõppu võetakse endaga kaasa õppimise sügavamaid mõtteid ja kuulamis oskuse vajaduse.
Õppimine annab elule sügavama tähenduse.
Sa pead kuulamise ära õppima- tahad või ei taha, aga pead.
Intervjueeritavate ootused ja lootused seoses ülikooliga olid seotud peamiselt hakkama saamise ja meeldivate kursuse kaaslastega.
Ootasin palju praktilist poolt ja uute teadmiste omandamist…
Lootsin uut sõprade gruppi…
Ootasin ja lootsin, et saan hakkama õpingutega. Samuti soovisin toredat kursust ning õppejõude.
Ülikooli astudes lootsin, et jõuan kraadini…
Ootasin, et teised üliõpilased võtavad mind vastu ja tekib hea suhe kursusekaaslaste ja õppejõududega.
Hirmudeks olid uute inimestega tutvumine ja uus keskkond. Samuti sisse sulandumine, koormus ja läbikukkumine.
Hirmude koha pealt, uute inimestega tutvumine, uus keskkond ning sellega seonduv sisse sulandumine.
Pelgasin, et ei jaksa kolme aasta jooksul kõike ära teha, mis koolis nõutud.
Kartsin, et kursusekaaslased ja õppejõud ei võta mind omaks ning tekivad eelarvamused minu suhtes.
Kartsin, et ei jõua õppida korralikult ja langen ülikoolist välja.
Ootused ja lootused on pigem paika pidanud.
Ootused ja lootused on paika pidanud. Enamgi veel.
Hirmud seevastu osutusid vääraks.
Hirmud ei olnud põhjendatud: see oli pigem esmakursuslase loomulik ja normaalne pabistamine.
Eriala valikuga jäid kõik intervjueeritavad rahule.
Eriala oli õige,sest see on ikkagi teema mis mind huvitab ja ta ei ole nii koormav, et ma ei saaks temaga hakkama, aga samas ta ei ole nii lihtne et oleks igav.
Eriala on ka kindlasti õige.
See oli täiesti juhuslik valik, mis osutus lõpuks täiesti õigeks. Tunnen, et jõuan sellel erialal kaugele.
Julgustus tulevastele sisse astujatele.
Ära võta ülikooli kui kolme aastat õppimist, võta ülikooli kui kolm aastat enesearengut…
Ülikooliõpingud on unikaalne kogemus. Kool annab sõbrad kogu eluks. Nii kursusekaaslased kui ka õppejõud. Kõrgem haridus tõstab enesehinnangut ja indiviidi väärtust ühiskonnas. Ületatud katsumused tõstavad usku endasse. Lisaks on kõrgharidusega inimene tööturul alati nõutud…
Püüa ise olla nii aktiivne kui võimalik, osale üritustel ja räägi inimestega. Kui tunned, et sul on mure, siis sellest tuleb rääkida nõustajale, kursusekaaslasele või õppejõule. Oled oodatud ja ära mõtle, et sa ei saa hakkama…
Intervjuu käigus küsitletud erivajadusega tudengile suunatud küsimuste tulemused on järgnevad.
Intervjueeritava päev, õpingud ja sõprussuhted.
Päev oli väga rutiinne.Praeguseks ei ole palju muutunud, saan iseseisvalt hakkama ning ei ela enam ühiselamus.
Sõprussuhted kujunesid loomulikult, üritasin ise rohkem suhelda, ma ei olnud eraldi teistest.
Informatsiooni olemasolu.
Minu puhul oli erivajaduste nüanssidega kurssi viimine selline, et pöördusin koheselt nõustaja Maarja Jõgioja poole, kelle kohta sain infot Tallinna Ülikooli kodulehelt.
Põhiline info oli olemas. Detailidega tundma õppimiseks tuleb siiski kokku leppida individuaalne nõustamine.
Nõuanne teistele erivajadusega tudengitele.
Kui tunned, et sul on mure, siis sellest tuleb rääkida nõustajale, kursusekaaslasele või õppejõule. Oled oodatud ja ära mõtle, et sa ei saa hakkama.
Kokkuvõttes keskundeme vaid kolmele momendile. Nendeks on tudengite ootused, lootused ja hirmud seoses kõrgkooli astumisega.
Varasemalt abiturientide hulgas läbi viidud küsitlus, meie endi hirmude kaardistus, loetud teaduskirjandus ja kolme intervjuu tulemused ühtivad suuresti. Tulemused on sarnased ka erinevates riikides.
Tudengite ootusteks ja lootusteks olid iseseisvalt hakkama saamine ja tutvumine meeldivate kursusekaaslastega. Üks vastaja mainis, et oli ülikooliga seonduvad ootused liiga kõrgeks seadnud.
Hirmudeks peeti uut keskkonda ja tutvumist uute inimestega ning sisse sulandumist. Intervjueeritute hirmud osutusid aga alusetuks.
Erivajadusega tudengi vastustest tooksin esile, et Tallinna Ülikoolis tegutseb tudengite tugivõrgustik ja tuleb vaid abi küsida. Oled oodatud ja ära mõtle, et sa ei saa hakkama.
Autorid: Raili Hollman, Megan Meerits, Kaarel Eelmäe, Elisa Rajas, Märt Peet ja Jan Arro.
Intervjuu analüüs bakalaureant Karmen Raudoja, magistrant Sander Paavoga ja doktorant Kadri Saluriga.
Meie projekti eesmärk oli näidata tulevastele üliõpilastele, et meil kõigil on hirmud ülikooli ees ning näidata praeguste lõpetajate kogemuste põhjal, et ülikooli ei ole vaja karta. Selleks, et intervjueerida praegusi lõpetajaid pidime kõigepealt aimu saama millised olid meie enda hirmud, ootused ja lootused ülikooli ees ning millised need on praegustel abiturientidel. Selleks kaardistasime Grupp 3 hirmud ning koostasime küsimustiku kahe Tallinna kooli abiturientidele. Tallinna ülikooli kolmes erinevas astmes õppivate tudengite Intervjuude koostamiseks kasutasimegi nii ise-enda kui ka abiturientide vastuseid. Intervjuu küsimusi koostades tulid Marise pedagoogilised teadmised eriti kasuks, kuna tema panustas meie intervjuu küsimustikku väga heade nõuannetega ning aitas küsimusi paremini formuleerida. Peale pikka ja hoolikat ühist arutlust saidki meie 10 küsimust valmis.
Otsustasime intervjueerida bakalaureant Karmen Raudojat, magistrant Sander Paavot ning doktoranti Kadri Salurit.
Kahe intervjuu käigus kolmest selgus, kui palju võib ühe intervjuu käigus küsimused muutuda just intervjueeritavate vastuste põhjal. Õnneks olime koostanud igaks juhuks rohkem küsimusi just tänu juhendajate nõuannetele, ning mõlemad intervjuud sujusid hästi. Kõigil kolmel intervjueeritavatest olid omad hirmud, seisid silmitsi raskustega nii ajaplaneerimisega ja/või ka õpiraskustega, millele siis üritati ruttu leida lahendust. Kõik kolm intervjuud pakuvadki erinevaid näpunäiteid ja nõuandeid kuidas meie intervjueeritavad enda ülikooli hirmudest ja raskustest üle said. Samuti annavad ülevaate millised olid nende ootused ja lootused ülikooli suhtes. Lõppkokkuvõtteks on kõik kolm intervjueeritavat jõudnud järeldusele, et esialgsed ülikooli hirmud on muutunud tühisteks ning ülikooli ei ole vaja karta.
Meie projekti eesmärk oligi näidata läbi intervjuude, et meie hirmud on suuremad kui reaalsus ise. Grupp kolm usub siiralt, et kolm intervjuud pakuvad tulevastele tudengitele head lugemismaterjali ning aitab maha suruda ülikooli hirmu. Samuti loodame, et projekt aitab Tallinna Ülikooli astuda ka neil indiviididel, kelle hirmud on olnud seniks takistuseks.
Autorid: Ruth Penk, Lilli Tamm, Tauno Vettik, Elisa Johanna Lepiku, Caroly Markus, Maris Rodendau
留言