Grupi nr 3 liikmed jagavad, millised olid nende enda hirmud, ootused ja lootused enne ülikooli astumist.
Lilli: Bakalaureuseõppesse asudes kartsin eelkõige seda, et mulle lihtsalt ei meeldi eriala. Ma ei näinud seost gümnaasiumis õpitud ainete ja ülikooli erialade vahel ning seega puudus mul tegelikult arusaam, mida ma päriselt teada tahaksin. Ühtlasi kartsin, et ei leia uues keskkonnas (uus linn, uued inimesed ehk esimest korda elus olin päris üksi) oma kohta. Lootsin, et suudan võimalikult kiiresti kohaneda ja ehk ka pisut enesekindlust koguda. Magistriõppesse tulin juba natuke julgemalt, sest ma lihtsalt ei tajunud seda nii suure muutusena oma elus. Lootsin ja eeldasin, et saan koguda palju põnevaid teadmisi, mis on mulle ka nö päriselus kasulikud. Hirmud olid eelkõige seotud sisseastumiskatsetega - äkki on need minu jaoks liiga keerulised? Kas olen ikka piisavalt tark?
Ruth: Minu enda hirmud olid enne ülikooli sisseastumist suured, kuna töötan täiskohaga ühele rahvusvahelisele firmale AML (Anti Money Laundering) osakonnas siis ärevust oli palju, et kas ma ikka suudan õppida päevaõppes. Esimene öö peale lepingule allakirjutamist ma ei maganud. Olin öö otsa üleval ja mõtlesin, et millega ma hakkama olen saanud. Peale esimest aastat võin aga öelda, et jah oli ja on väga raske: magamata ööd, nädalavahetused lähevad õppides, eraelule aega pole. Tuleb paika panna oma prioriteedid ning kindlasti aitab palju kaasa minu töökoha poolt mõistev suhtumine.
Ootused olid kasinad: Arvasin, et kukun juba peale esimest semestrit välja. Tahtsin alla anda. Nii raske oli. Nutsin. Aga tuleb abi otsida, perekonnalt, parimalt sõbralt, psühholoogilt jne. Minu suureks motivaatoriks oli ja on minu õde, kes on nüüd doktorantuuris ja kes suutis oma bakalaureuse ja magistri õpingud lõpetada kahe väikese lapse kõrvalt.
Kuna tulin üle Roma Tre ülikoolist (Itaalia) kus elasin viimased 12 aastat, siis käies seal ülikoolis arvasin, et Eestis saab olema samamoodi bürokraatiliselt keeruline. Aga tahtsin proovida. Unistus oli siiski suur, et omada bakalaureusekraadi ja õppida just seda mis minule endale huvi pakub. Tegelikkuses on Eesti ülikooli süsteem palju üliõõpilase sõbralikum võrreldes Itaaliaga: vähem bürokraatiat, pole diskrimineerimist (rahvusega seotuv), on väiksemad õppegrupid (itaalias on ühes loengus umbes 200-700 õpilast) mis kõik aitavad kaasa edukateks õpinguteks. Eestis on üliõpilasel võimalik leida abi kohe kui mingi probleem tekib (tutoring). Siin on ka õppeprogramm niimoodi üles ehitatud, et igas aines on erinevad kodused ülesanded kogu semestri lõikes (loengupäevikud, presentatsioonid, esseed jne.) mis kõik aitavad automaatselt ka eksamiteks ette valmistuda.
Minul oli alguses Eestisse tagasi tulles ka keeleprobleem. Eesti keel oli täiesti ära ununenud. Minu emakeeleks oli juba ammu Itaalia keel ja töötasin/töötan ainult inglise keeles. Esimene poolaasta läks palju selleks, et suudaksin üldse eestikeelset teksti lugeda ja ka sellest aru saada. Aga nagu öeldakse, oma emakeelt ei ole võimalik ära unustada. Eesti keel tuli ruttu suhu tagasi. Selleks tuli lihtsalt palju vaeva näha. Lootused olid siiski, et minu Itaalia keele oskus ja varasemad õpingud aitavad kaasa, et ma suudaksin edukalt ülikoolis edasi minna.
Elisa: Hirmud: ma ei pea esimest aastat vastu. Ained on liiga rasked ning mul on keeruline nende arusaamisega. Magister on raskem kui bakalaureus. Ootused: Uued teadmised ning uued sõbrad ja tutvused. Lootused: lõpetada ülikool ning omandada teadmisi edaspidiseks eluks ja tööks.
Maris: Hirmud: ülikool on liiga raske ning ma ei saa hakkama. Kas on ikka õige eriala. Ülikoolis ei leia tutvusi. Ülikooli majas raske liikuda ja leida õigeid ruume. Loengute ajad on väga pikad, ei sobi mu ülejäänud ajaga. Ootused: uued tutvused. huvitavad teadmised ja ägedad õppejõud. Ülikool pole ülejõu raske, et peaksin loobuma. Lahedad kooliüritused. Lootused: lõpetada ülikool nominaalajaga. Omada võimalikult palju teadmisi.
Tauno: Olen Tallinna Ülikooli kandideerinud kahel korral. Esimest korda kandideerides pääsesin ka soovitud erialale, kuid mitte sisseastumisel otsustavaks teguriks ehk hirmuks sai minu hoiak ebakindluses õppimise suhtes ning kartus enda võimest õppida, samuti oli kartus keskhariduse omandamisest möödunud ajast ning eemalolek perekonnast, kus on kaks väikest last tundus raske proovikivi olevat. Võin öelda, et sel hetkel olin mina see, kes kartis ülikooli ja ei osanud selleks valmis olla. Aga järjekindel soov omandada õpitav eriala, otsustasin kandideerida kahe aasta pärast uuesti ning ammu ihaldatud eriala ka omanda.
Teisel korral kooli sisseastumisel minu ootused ja lootused ületasid hirmud. Ootused kooli ees oli saada siiski vajalikke kogemusi, teadmisi, tutvusi, väheseid kooli töid ja nautida õppimist kui protsessi. Loodan õpingud lõpetada õigeaegselt ning saada piisavalt kogemusi, mis aitaks mind edasisel eluteel.
Caroly: Ma olin juba päris ammu kindel, mina ei ole seda tüüpi inimene, kes lâheks ülikooli õppima. Pōhjuseks olidki erinevad hirmud, et ei saa hakkama, liiga palju karmi õppimist, hirm uute inimeste ees jne. Tegelikult on mul mingil määral siiani hirm uute inimestega suhtlemise ees veidikene.
Kuid siis gümnaasiumi lõpus ma otsustasin proovida ja vaadata, et äkki mulle siiski meeldib see. Täppi see läkski, ma vâga naudin ülikoolis kâimist. Jah, meil on kohati palju kohustusi, kuid üldpilti vaadates on kõik vâga vahva ja palju uusi toredaid ja hoidvaid sõpru. Kindlasti toon siinkohal vâlja spordiõhtud, see on koht, kust leiab palju uusi tuttavaid ja on mulle tõestanud, et tegelikult ei ole uute inimestega suhtlemine ning ühes seltskonnas olemine üldse nii hirmus. Mu ainukene suur lootus on nüüd kirjutada valmis lõputöö ning ülikool edukalt lõpetada.
Comments