Grupi nr 1 liikmed jagavad, millised olid nende enda hirmud, ootused ja lootused enne ülikooli astumist.
OLIVER - informaatika eriala tudeng
Ootused: Kuna mind on terve elu arvutid huvitanud, siis minu ootuseks oli ja on omandada olulised teadmiseid nii võrgundusest, süsteemide arendusest, küberturbest, programmeerimisest kui ka erinevatest protsessidest, mida näiteks tarkvaraarendaja oma töös igapäevaselt kasutab.
Lootused: Ma loodan läbida ülikooli heade hinnete, veel tugevamate baasteadmiste ja nominaalajaga, et tulevikus kompetentse tarkvaraarendajana tööd alustada.
Hirmud: Esialgselt oli mul hirm ülikooli sisseastumise ees. Ma ei olnud kindel, kas ma saan edukalt sisse erialale, mida kõige rohkem õppida soovin - informaatika. Informaatika erialal on ka tugevat matemaatika alust vaja. Ma kartsin, et minu teadmised jäävad nõrgaks, kuna ma ei pingutanud põhikoolis ja keskkoolis nii ulatuslikult. Lisaks sellele mainiti õpingute alguses, et keskmiselt lõpetab üheskoos alustanutest vaid 30% õigeaegselt, mis tekitas minus omakorda ebakindlust. Sellegipoolest motiveeris kõik eelnimetatu mind veel pühendunumalt õppima.
PIRET - sotsiaaltöö eriala tudeng
Ootused: Sotsiaaltöö valdkond hakkas mind huvitama alles mõned aastad tagasi ning olles valdkonnaga suhteliselt võõras, siis oli ootuseks saada rohkelt teadmisi ja oskuseid sotsiaaltöö laiahaardelisusest ja erinevatest sihtgruppidest ja töövõtetest.
Lootused: Lootsin ja loodan endiselt, et lõpetan ülikooli ettenähtud ajaga, heade tulemuste ning vaimselt tervena. Kuna soovin muuta täielikult oma senist töövaldkonda, siis loodan, et leian peale kooli lõpetamist motivatsiooni veel ka magistrantuuri astumiseks, et saada veel põhjalikumad teadmised valdkonnast. Loodan, et huvi valitud eriala vastu ei rauge, vaid õpingute käigus tugevneb veelgi.
Hirmud: Kuna viimasest õppimisest oli möödunud juba üle 20 aasta, oli suurim hirm ülikooli sisse saamine ning hirm endas pettuda, kui see ei oleks juhtunud.
Teiseks suureks hirmuks oli hakkama saamine. Kartsin, et ei ole piisavalt arukas ja tark koolitööde ja teadusliku maailmaga hakkama saamisel ning teistega sammu hoidmisel.
Kolmandaks hirmuks oli aeg. Kuna töötan kooli kõrvalt täiskohaga ning mul on ka pere, siis pelgasin, kuidas oma aega planeerima hakkan, et kõigega toime tulla. Ja seda, et ma läbi ei põleks. Neljandaks hirmuks oli vanus. Kartsin, et olen kursusel kõige vanem tudeng ja ei leia ehk noorematega ühist keelt ja jään oma muredega üksinda ning kardan abi küsida.
ANASTASSIA - vene filoloogia eriala tudeng
Ootused: Ülikooli astudes ei teadnud ma, mida oodata. Ma ei arvanud, et ülikoolis niivõrd palju iseseisvalt õppima peab.
Lootused: Lootsin, et leian teaduskonna, milles saaksin normaalselt õppida ning kõigest vajalikust aru, mistõttu valisingi vene filoloogia eriala. Samuti loodan väga, et saan ülikooli 3 aastaga lõpetatud, et saaksin uute väljakutsete juurde edasi liikuda.
Hirmud: Kartsin väga, et ei tule õpingutega toime, eriti esimestel kuudel, kuna ülikoolis on koormus keskkkooliga võrreldes palju suurem. Kartsin, et minu teadmistest ei piisa erialal õppimiseks.
VIKTORIA - itaalia keele ja kultuuri eriala tudeng
Ootused: Ma teadsin, et ülikoolis peab olema iseseisev ja oma õppimise eest vastutama. Ükski õppejõud ei sunni mind loengutes käima või kodutöid tegema. Ma ootasin täielikku sõltumatust. Hakkasin õppima erialal itaalia keel ja kultuur ning eeldasin, et see on meeletult raske. Ma olen elus paar korda Itaalias käinud ning ma armusin sellesse riiki meeletult, kuid ma ei osanud üldse itaalia keelt. Kui ma ülikooli sellele erialale kandideerisin, siis eeldasin, et keele õppimine ja selle kombineerimine teiste loengutega on väga raske.
Lootused: Ma lootsin hästi õppida, sest olin alguses väga motiveeritud, paraku ei kestnud see kaua. Samuti lootsin ma õppida itaalia keele selgeks ideaalis 3 aasta jooksul. Ma lootsin ja loodan siiamaani, et saan ülikooli edukalt lõpetatud.
Hirmud: Suurim hirm oli keelebarjäär. Kuna ma olen sündinud ja üles kasvanud vene keelses piirkonnas, siis rääkisin eesti keelt harva ja halvasti. Ma kartsin, et eesti keelt rääkivad kaasõpilased teevad minu keeleoskuse üle nalja. Samuti kartsin, et ei saa hakkama eestikeelste loengutega.
GRETE - sotsiaaltöö eriala tudeng
Ootused: Mul ei olnud ülikooliga seoses palju ootusi. Olen alati tundnud, et pean kõrghariduse omandama, kuid ei teadnud, millal ja kas üldse selleks võimeline olen. Mingisuguseid piiritlevaid ootusi ma endale ei
seadnud, olin lihtsalt õnnelik, et heade tulemustega kooli sisse sain ning uue teekonna ette võtsin. Olen alati tahtnud töötada valdkonnas, kus ma saaksin anda enda panuse ja muutusi ellu viia. Sotsiaaltööni jõudsin täielikult katse-eksitus-meetodi abil, kuid usun, et seekord on tegu “õige” valikuga, mille abil saan oma eesmärkideni liikuda.
Lootused: Soovisin õpingute käigus luua pikaajalised sõprussuhted inimestega, kes minuga samamoodi mõtlevad. Samuti lootsin ja loodan, et lõpetan õpingud enda hingerahuks ka heade tulemustega, läbin magistriõpingud ning liigun omandatud teadmiste ja töökogemusega valdkonnas edasi ja üha eesmärkidele ja üldisele valdkonnapõhisele muutusele lähemale.
Hirmud: Minu eneseusk on juba aastaid üsna madal olnud, kuigi väga sageli mu tulemused ja kreatiivsed väljundid ebaõnnestumist ei näita. Ma ei soovinud oma lähedastele pettumust valmistada, mistõttu olin pideva pinge all hakkama saada. Seetõttu asusingi nimetatud alustel esimese hooga õppima täiesti valel erialal. Kartsin, et ma ei leia õpitavat huvitavana, tüdinen, ei loo sõprussuhteid ja soovin ettevõetu pooleli jätta. Kuna ma võin olla ka väga otsustusvõimetu, siis kaalusin ma pidevalt, kas olen teinud “õige” valiku, kas ma ikka analüüsisin kõiki võimalusi.
Comments