Kes sa oled?
Karol Ahja, 43-aastane, kliimaseadmete ja päikeseparkide müügi ning paigaldusega tegelevas ettevõttes müügikonsultant. Õpin Tallinna Ülikoolis kolmandal kursusel andragoogikat.
Millistel kaalutustel alustasid õpinguid ülikoolis?
Peamine põhjus oli kõrgharidus. Seda on vaja ja olen tegelikult varemgi alustanud õpinguid, kuid pole suutnud võiduka lõpuni asja viia. Ei salga, et uuele katsele asumisele andis suure tõuke soov end tööturul paremasse positsiooni asetada. Vähem oluline ei ole ka vajadus end tõestada. Bakalaureus on võib-olla alles algus.
Kuidas muutusid ootused ülikooli lõpuks?
Suuri muutusi ei olegi toimunud. Olen seda saamas, mille pärast kooli tulin. Peale lõpetamist algab uus karjäär – see on kindel.
Milline oli esimene reaktsioon/emotsioon kui kool sai lõpetatud?
Hetkeseisuga on see alles tulemas kevadel. Tajun aga juba praegu, kuidas kogu kogemus koolis on mind muutnud enesekindlamaks ja avardanud maailmavaadet. Sooviks oma kursusega veel edasi õpinguid jätkata. Koos läbitud pingutusi meenutan positiivses võtmes – voh, saan selliste katsumustega hakkama, et hoia ja keela.
Mis viisil on muutunud hirmud? Kas on rohkem või vähem hirme?
Kahtlemata vähem, sest eduelamus ju kinnitab seda, et antud ettevõtmine (õpingud) on õnnestumine.
Kuidas tulid ebaõnnestumised kasuks? Või kahjuks?
Sellele küsimusele ei saagi justkui vastata, sest millised ebaõnnestumised? Pole varianti, et miski jääb tegemata. Lihtsalt peab tehtud saama. Kui aga peaks ebaõnnestuma midagi, siis kindlasti lööks tuju alla – ei hakka salgama. Tean aga, et saan kõvasti tuge oma kursuselt ning rühin muudkui edasi.
Mis oli peamiseks motivaatoriks ülikoolis käimisel?
Võimalik, et täitsa tavaline kohusetunne. Samas ka väärikuse säilitamine. Kui jääd lohisema, siis ju ei pea endast enam hästi lugu ka.
Kuidas tulid toime stressirohketel aegadel?
Olen teinud seda, mida ka paljud teised kursusekaaslased – ventileerinud. Raskel hetkel kurdad oma koormast kellelegi ja siis hakkab kergem. Eriti hea, kui eksisteerib keegi usaldusisik oma kursuselt, sest siis on kõik teemad tuttavad ja võimalik vastu saada ka võimestavat tuge.
Mis on peamine mõte, mille endaga peale ülikooli kaasa võtad?
Õppimine annab elule sügavama tähenduse.
Mis olid sinu ootused, lootused ja hirmud seoses ülikooli astumisega? Kas need pidasid paika ja eriala oli õige?
Ootasin ja lootsin, et saan hakkama õpingutega. Samuti soovisin toredaid kursusekaaslaseid ning õppejõude. Pelgasin, et ei jaksa kolme aasta jooksul kõike ära teha, mis koolis nõutud. Kartsin veidi ka seda, et õpingutega kaasneb mingi tüütu ainete deklareerimine ja õppejõududega läbirääkimiste pidamine.
Ootused ja lootused on paika pidanud. Enamgi veel. Kursus on ülitore ja õppejõud nagu filmist – nad päriselt aitavad kaasa meile, et õnnestuksime oma tegemistes ülikoolis.
Eriala on ka kindlasti õige.
Milliste sõnadega julgustaksid inimesi astumaks ülikooli?
Ülikooliõpingud on unikaalne kogemus. Kool annab sõbrad kogu eluks. Nii kursusekaaslased kui ka õppejõud. Kõrgem haridus tõstab enesehinnangut ja indiviidi väärtust ühiskonnas. Ületatud katsumused tõstavad usku endasse. Lisaks on kõrgharidusega inimene tööturul alati nõutud.
Autorid:
Märt Peet, andragoogika bakalauruseõppe III kursus Raili Hollman, eripedagoog-nõustaja magistriõppe I kursus
Comments