Kes sa oled?
Alfred Elliku, 22.a., Tallinna Ülikooli integreeritud loodusteaduste geograafia suunal õppiv tudeng, töötan IT sektoris, vabal ajal teen muusikat ja käin jõusaalis.
Millistel kaalutustel alustasid õpinguid ülikoolis?
Ülikoolis alustasin õpinguid, sest tundsin, et mul on vaja plaan B-d. Juhul kui midagi muud välja ei tule, näiteks muusika alaselt, siis kvalifitseerun vähemalt geograafia õpetajaks.
Kuidas muutusid ootused ülikooli lõpuks?
Nüüdseks olen aru saanud, et bakalaureus on keskkooli kordus, vähemalt geograafia poole pealt. Ehk ootused ja lootused olid kõrgemad kui tegelikkus.
Mis viisil on muutunud hirmud? Kas on rohkem või vähem hirme?
Praeguseks on hirmud muutunud, sest ma olen ise otsinud inimesi ja olen ka üliõpilasnõukogus ehk leidsin oma seltskonna ülikoolis. Mõte minna ÜN-i tuligi, sest minu enda kursus tundus igav ja ÜN tundus palju huvitavam ja kirjum- mis ta oligi.
Kuidas tulid ebaõnnestumised kasuks? Või kahjuks?
Ebaõnnestumisi on olnud, aga ma ei pea neid läbikukkumiseks
Mis oli peamiseks motivaatoriks ülikoolis käimisel?
Suuresti siiski tutvused. Iga aastaga tuleb esmakursuslasi juurde ja see tähendab, et tekib uusi tutvusi. Ülikoolis lihtsalt tutvud nii paljude erinevate inimestega. Lisaks, siis akadeemiliselt ka õppejõud, targad inimesed räägivad tarka juttu ja nüüdseks ka see, et kuna ma olen kaks aastat oma elust siia sisse pannud, ning kolmas ja neljas tuleb ka, on see ikkagi investeering isiklikus mõttes.
Kuidas tulid toime stressirohketel aegadel?
Ma tavaliselt panen prioriteediks selle, mida pean ära tegema, et oma elus edasi minna, olgugi, et on ülikool ja eraelu, aga kui on stressirohke aeg, siis peab hobide arvelt ära tegema vajalikud ülikooli ja töö asjad, sest et need viivad lõpuks elus edasi. Ehk stressirohkel ajal ma võtan aega millegi arvelt, et lõpetada või ära teha vajalikud tegevused.
Mis on peamine mõte, mille endaga peale ülikooli kaasa võtad?
Kui inimesed õpiksid kuulama, läheks neil palju paremini ja me suudaksime kõik koos paremini hakkama saada. Kõrvalt vaadates on näha erinevaid inimeste tüüpe ja alatihti need, kes ei kuula, olgu siis kas ego, soovi puudumise või mitte oskamise pärast, neil läheb raskeks ja ei arene ega õpi oma vigadest. Sa pead kuulamise ära õppima- tahad või ei taha, aga pead.
Mis olid sinu ootused, lootused ja hirmud seoses ülikooli astumisega? Kas need pidasid paika ja eriala oli õige?
Ootasin palju praktilist poolt ja uute teadmiste omandamist- üldiselt loodusteadust kui teadust. Lootsin leida uut sõprade gruppi. Hirmude koha pealt, uute inimestega tutvumine, uus keskkond ning sellega seonduv sissesulandumine. Mul on ka erandjuhus see, et läksin COVID ajal ehk sellist sotsiaalselt sulandumist justkui ei olnud, ehk siis ei oskagi sissesulanduda, kui sa ei tea, kes sinuga koos õpivad. Ja ka koormus- kõik sellised asjad tundusid väga hirmuäratavad.
Eriala oli õige, sest see on ikkagi teema, mis mind huvitab ja ei ole nii koormav, et ma ei saaks hakkama, aga samas ei ole nii lihtne, et oleks igav.
Milliste sõnadega julgustaksid inimesi astumaks ülikooli?
Ära võta ülikooli kui kolm aastat õppimist, võta ülikooli kui kolm aastat enesearengut.
Autorid:
Elisa Rajas, bioloogia (kõrvalerialaga) II kursus Kaarel Eelmäe, informaatika III kursus
Comments