Kas Sa palun tutvustaksid ennast? Mis erialal ja kursusel õpid?
Mina olen Maria Kunts, magistrant ja seega õpin juba neljandat aastat ajalugu. Mul on erinevad huvid: vabal ajal käin hokitrennis, tegelen joonistamisega ning vaatan filme. Vahepeal püüan sõpradega väljas käia ning olla aktiivne. Suuremal jaol minu elu tavalisest tudengielust ei erine. Minu erivajadus on raske liikumispuue ja kasutan ratastooli, aga peale selle ei ole mul abivahendeid.
Kas tunned, et tegid eriala valiku suhtes õige otsuse? Millistel kaalutlustel alustasid ülikooli teed? Milline oli Sinu bakalaureuseõppe kogemus?
Eriala valiku osas tegin tegelikult kannapöörde, alguses soovisin õppima minna kunsti, aga lõpuks otsustasin, et valin ajaloo. See oli täiesti juhuslik valik, mis osutus lõpuks täiesti õigeks. Tunnen, et jõuan sellel erialal kaugele.
Kaalutlusi eriti ei olnud. Küsimused tekkisid selles osas, mis suunda uurida, kuid jõudsin valiku tegemiseni alles kolmanda aasta alguses. Hakkasin uurima posti/ inforuumi/ kommunikatsiooni ajalugu.
Bakalaureuseõppe algus oli keeruline, sest samal ajal pidi toime tulema erivajadusega ning iseseisva elu alustamisega. Arvestama pidi enda liikumisega: kuidas jõuda punktist A punkti B, sellega kaasnesid mitmed raskused. Mul ei olnud tugiisikut, aga õnneks oli ülikoolis hea nõustaja Maarja Jõgioja, kes oli mulle sellel teel toeks ja andis mitmeid nõuandeid. Samuti jõudsin tema juhendamisel Karu tänava ühiselamusse, kus on nii-öelda invatoad.
Kui meenutad ülikooli astumist, siis millised olid Sinu lootused ja ootused? Kuidas need ootused muutusid õpingute jooksul?
Ülikooli astudes lootsin, et jõuan kraadini, mul ei olnud eriti suuri ambitsioone, üritasin iseendaga hakkama saada. Ootasin, et teised üliõpilased võtavad mind vastu ja tekib hea suhe kursusekaaslaste ja õppejõududega. Ma lootsin, et mind abistatakse, kui mul läheb seda vaja.
Õpingute alguses lootsin rohkem teiste peale, et nad märkaksid ja paneksid mind tähele, aga õppe jooksul hakkasin rohkem lootma enda peale, võtsin ise otsuseid vastu suhtlemise ja liikumise osas. Võtsin initsiatiivi enda kätte ja see tasus end ära. Olin julgem.
Millised olid hirmud ja kuidas need muutusid? Kas hirmud olid põhjendatud?
Kartsin, et kursusekaaslased ja õppejõud ei võta mind omaks ning tekivad eelarvamused minu suhtes. Hirm, et kaaslased ei kaasa mind enda igapäevategevustesse ja üritustesse. Samuti oli hirme seoses hinnetega: kartsin, et ei jõua õppida korralikult ja langen ülikoolist välja. Mõnikord pidin palju pingutama, et jõuda kursuse lõpuni.
Hirmud ei olnud põhjendatud: see oli pigem esmakursuslase loomulik ja normaalne pabistamine. Kohanemine võttis aega. Pean tõdema, et sattusin heasse keskkonda ning see kogemus ei pruugi olla sama kõigi teiste jaoks.
Millised takistused on ette tulnud? Kuidas oled neid lahendanud ja kas sulle on seejuures pakutud ka tuge?
Füüsilistest takistustest rääkides: mõnda ruumi, kus lävepakud olid kõrged, oli keeruline pääseda või mõnes hoones olid kaldteed liiga järsud. Tegelikult oli füüsilisi takistusi märksa vähem võrreldes psühholoogilistega. Õppisin, et abi võib küsida ja see on täiesti normaalne, sest inimesed aitavad ja on nõus, näiteks ukse lahti tegemisel. Takistused kadusid, kui hakkasin inimestega rohkem rääkima.
Suurim takistus oli pigem sisetunne, et mind ei võeta omaks ja ma ei jõua õpingutega nii kaugele, kui ma tahaksin. Nendest raskustest sai üle ajaga. Kuigi sisseelamine võttis aega mitu aastat, siis lõpuks jõudsin järeldusele, et see ei ole nii hirmutav ja sain aru, et kõik elavad seda läbi ja see on normaalne. Harjumine õppimisega ja kooliga oli loomulik.
Milline on erivajadusega tudengi päev? Millised näevad välja õpingud? Kuidas on kujunenud sõprussuhted?
Esimesel kursusel oli mu päev selline: ärkasin kell 6, tulin Karu tänava ühiselamust kooli koos kursusekaaslasega, seejärel toimusid loengud. Päev oli väga rutiinne. Mõnikord käisime reisimas ning kursusekaaslased olid abiks. Praeguseks ei ole palju muutunud, saan iseseisvalt hakkama ning ei ela enam ühiselamus.
Sõprussuhted kujunesid loomulikult, üritasin ise rohkem suhelda, ma ei olnud eraldi teistest. Kaasasin end dialoogidesse ja käisin üritustel, olin inimeste seas. Mingis mõttes oli see ka vedamine, kursusekaaslased olid vastutulelikud ja heasüdamlikud ning kohtlesid mind kui nendega võrdset inimest, mis oli meeldiv. Neil ei olnud alavääristavat alatooni suhtumises. Praeguseks ei ole midagi muutunud, nii kursusekaaslased kui ka sõbrad on heatahtlikud. Oli olemas mõlemapoolne initsiatiiv, empaatia ja avatus.
Ühiselamu vastab erivajadusega inimese vajadustele. Näiteks ratastoolikasutajad saavad korruste vahel liikuda, kuna on olemas invatõstuk, millega saab mööda treppi üles-alla liikuda. Koridorid on üsna avarad, saab liikuda nii kahe käe ratastooliga kui ka elektrilise ratastooliga. See muudab liikumise ja olemise lihtsamaks. Siseruumid on avarad, läbikäidavad ning lävepakke ei olnud. Kõik on läbimõeldud: olemas on kõik võimalikud käepidemed, madalad lauad. Toas sai mugavalt toimetada.
Kas Sinu vajadustega puudutavat informatsiooni oli ja on Sinu arvates TLÜ kanalites piisavalt? Kui palju pidid ise lisaks uurima? Kuidas infot jagatakse?
Minu puhul oli erivajaduste nüanssidega kurssi viimine selline, et pöördusin koheselt nõustaja Maarja Jõgioja poole, kelle kohta sain infot Tallinna Ülikooli kodulehelt. Kodulehel oli olemas eraldi postitus, kus oli öeldud, kuhu saab pöörduda ja kuidas saab taotleda stipendiumeid. Põhiline info oli olemas. Detailidega tundma õppimiseks tuleb siiski kokku leppida individuaalne nõustamine. Oleks hea, kui info, mida saab nõustajalt, oleks kättesaadav avatud kujul. Samas on iga inimene erinev ja vajavad erinevat abi, seega on mõistlikum rääkida nõustajaga.
Mida ütleksid tulevasele tudengile, kes on samuti erivajadustega? Kas julgustaksid teda ülikooli astuma? Mida talle soovitaksid, et ta oleks ülikooli astumise ja käimisega valmis?
Minu põhiline sõnum on see, et püüa ise olla nii aktiivne kui võimalik, osale üritustel ja räägi inimestega. Kui tunned, et sul on mure, siis sellest tuleb rääkida nõustajale, kursusekaaslasele või õppejõule. Oled oodatud ja ära mõtle, et sa ei saa hakkama.
Autorid:
Megan Meerits, psühholoogia II kursus Jan Arro, ajalugu III kursus