Intervjueeritav: Karmen Raudoja (lõpetab 2023 suvel pedagoogika eriala bakalauruse astme) Intervjueerija: Maris Rodendau, Pedagoogika, 3. kursus
Mis mõjutas Sind eriala valikul?
Otsustasin valida pedagoogika eriala, sest õpetajaamet ei kao kuhugi ning seda on alati vaja. Palk võib olla ebapiisav, kuid sellega tegeletakse tihti ja tõhusalt ehk tulevikuvaated on head. Veel mõjutas mu valikut minu isa, kes on olnud pikalt õpetaja ja koolidirektor. Temalt sain ma palju innustust.
Miks valisid just Tallinna Ülikooli?
Valisin Tallinna, kuna Tartu on minu kodulinnast Pärnust liiga kaugel. Tegemist oli logistilise valikuga, kuna Pärnu ja Tallinna vahet on lihtsam reisida.
Millised olid Sinu ootused ülikooli suhtes?
Tulles erakoolist, mis oli väga raske, siis teadsin, et ülikool ei saa olla nii raske kui gümnaasium ehk siis puudusid otsesed hirmud. Pigem valdas mind ärevus ja põnevus uue elukorralduse ees Tallinnas. Mulle anti justkui vabad käed. Õpingute mõttes ootasin uusi teadmisi, kuidas olla innovaatiline õpetaja ja viia koolisüsteemi uusi teadmisi. Teadsin kohe, et Tallinnasse ma pärast ülikooli lõpetamist ei jää, mistõttu polnud ka ootusi uute tutvuste ees. Uued tutvused tulid iseenesest ülikooli sisse elades.
Milline oli reaalsus võrreldes Sinu algsete ootustega?
Ülikooli kõrvalt oli vaja minna tööle ning siis selgus tõsiasi, et töö- ja kooliaeg oli vaja saada omavahel klappima. Koormus ei olnud väga suur, sain hakkama, kuid vahel oli ikka tunne, et ei jaksa kodutöödele ja koolile nii palju aega panustada, kui oleksin soovinud. Algne hirm muutus positiivseks ärevuseks, kui asjad paika loksusid ja tekkis rutiin. Ülikool andis palju uusi tutvusi.
Millised olid Sinu ülikooliga seotud lootused?
Lootsin saada oma ajaplaneerimisega hästi hakkama - tähtajalised tööd ja eksamid headele hinnetele/positiivselt sooritatud, et ei peaks akadeemilist puhkust võtma. Soovisin vältida õppeainete kordamist. Eesmärgiks oli kõik sujuvalt ja esimesel võimalusel sooritada. Tööde osas polnud kartust, kõik tuli lihtsalt ära teha - mõne ülesandega olid küll raskusi, kuid kõik sai sooritatud.
Millised lootused said reaalsuseks?
Sain hästi hakkama oma ajaplaneerimisega - ühendasin nii töö kui ka kooli, kõik hinded on olnud positiivsed ja ühestki ainest läbi kukkunud ei ole. Kõik on möödunud sujuvalt.
Mis tekitas Sinus seoses ülikoolieluga kõige rohkem hirmu?
Kõige rohkem hirmu tekitas korralduslik pool: kui palju tuleb ainetes kohal käia, mida teha haiguse korral, mis ruumides on loengud jne. Esialgu hirmutasid ka õppejõud, et kui karmid või vastutulelikud nad on.
Kuidas hirmudega toime tulid?
Parimaks lahenduseks oli leida keegi, kes oli antud eriala juba eelnevalt võtnud, et siis tema käest uurida infot õppeaine kohta - kuidas toimub õppetöö ning eeldused ja tingimused ainet positiivsele hindele sooritada. Mõnikord ei saanud ma kooli loengutes töö tõttu osaleda ning vajasin rohkem kaasõpilaste abi. Selleks pidin ise väga aktiivne olema ja ka palju iseseisvalt juurde õppima. Pärast esimest semestrit olin saanud juba piisavalt kogemusi ning teadsin täpselt, kuidas ja mida vajadusel teha.
Millised hirmud osutusid tühiseks?
Õppejõud olid kõik väga vastutulelikud - kirjadele vastati ning sain neilt suurt abi. Esialgu oli raske, kuid siis harjusin ära ja aastast aastasse on nüüd kõik samamoodi.
Milliseid soovitusi annaksid ülikooli sisseastujatele?
Soovitan ise väga aktiivne olla ning ülikoolielus palju osaleda. Kuna minul oli esimesel õppeaastal pandeemia aeg, siis oli raske leida tutvusi, oligi vaid kool-kodu-töö. Praegusel ajal, kui see olukord on maha rahunenud, on väga lihtne abi küsida ja uusi tutvusi leida. Soovitaksin kõigil ülikooli astujatel olla ise väga avatud ning kõiki võimalusi ära kasutada. Samuti soovitaksin osaleda erinevatel üritustel, et ülikoolielust võimalikult palju kogeda. Probleemide korral võtke ühendust õppekava kuraatoritega ja uurige julgelt oma küsimustele vastuseid – aineid puudutavate küsimuste osas.
Autor:
Maris Rodendau, pedagoogika III kursus
コメント